JOURNAL TRANSCRIPT
ÜLEVAATED
Aspergilloos ninakõrvalurgetes Neve Lieberg¹, Peeter Müürsepp¹, Maret Murde² − ¹TÜ Kliinikumi kõrvakliinik, ²TÜ Kliinikumi patoloogiateenistus Võtmesõnad: aspergilloos, ninakõrvalurked, diagnoos, ravi
Aspergilloos on kõige sagedasem sinon a s a a l ne s e e n i n fe k t s io o n . H a i g u s võib kulgeda invasiivse või mitteinvasiivse vormina. Haigestuvad tavaliselt eelnevalt nõrgenenud immuunsusega inimesed. Sagedasim haigustekitaja on Aspergillus fumigatus. Infektsiooni diagnoosi kinnitab siinuse koetüki või aspiraadi patohistoloogilise uuringu positiivne vastus. Mitteinvasiivse aspergilloosi ravi kuldstandardiks on FESS (funktsionaalne endoskoopiline siinuste operatsioon), invasiivne aspergilloos nõuab radikaalsemat kirurgilist sekkumist ja süsteemset antifungaal set ravi. Artiklis on ka illustratiivne ülevaade kroonilise sinuiidi ja aspergilloosiga meespatsiendi haigusjuhust. Aspergillus kuulub hallitusseente pere konda (tuntud umbes 200 liiki). Nad on keskkonnas laialt levinud, neid võib leida õhus, mullas, laguneval orgaanilisel materjalil. Siseruumides võib neid esineda toidul, tolmus. Arvesse tuleb ka saastunud haiglaruumide õhk. Hallitusseened on niitjad, sageli esineb hargnemisi. Iseloomulikuks tunnuseks on seeneniitide ehk hüüf ide olemasolu, viimased kannavad paljunemiEesti Arst 2010; 89(2):107−112
seks vajalikke spoore ja koniidiaid. Mikroskoopiliselt näeb hallitusseene pesa pealispind välja vatjas või sametine ning on sõltuvalt liigist erineva värvusega. Kõige tuntum inimpatogeen on Aspergillus fumigatus (1). Sageduselt järgmised patogeenid on Aspergillus flavus, Aspergillus niger, Aspergillus terreus (2). Infitseerumine toimub tavaliselt Aspergillus’e spooride sissehingamise teel väliske sk kon nast, ha ige st uvad sageda m i n i nõrgenenud immuunsusega isikud. AVASTAMINE JA AJALUGU
Kuigi esimest korda avastas Aspergillus’ele iseloomulikud hüüfid mikroskoobis 1729. a Itaalia bioloog Pier Antonio Micheli, diagnoositi aspergilloosi kui haigust esimest korda 1848. a kopsutuberkuloosi põdeval patsiendil. 1885. a pärinevad esmased kirjeldused nina ja ninakõrvalurgete aspergilloosi kohta (3). KLASSIFIKATSIOON JA DEFINITSIOON
A s p e r g i l l o o s n i n a k õ r v a lu r g e t e s võ i b k u lgeda i nvasi ivse või m it tei nvasi ivse vormina (4). Infektsiooni sissepääsuväratiks on ülemised hingamisteed. Invasiivsele aspergilloosile on iseloomulik kas äge fulminantne kulg või hoopis krooniline progressiivne kulg (5, 6). Invasiivne aspergilloos haarab koed sügavuti, levides naaberelunditesse, võimalik on ka haiguse angioinvasiivne levik (kardiaalsele, intraabdominaalsele jm). Mitteinvasiivne aspergilloos on kroonilise kuluga haigus, mis kulgeb ekstramukoosselt, haarates tava107
ÜLEVAATED
liselt ü he, har vem mit u sii nust (7– 9). I nv a s i i v n e p r ot s e s s k u l g e b e n a m a s t i immuundefitsiitsetel isikutel, mitteinvasiine aga normaalse või nõrgenenud immuunsusega isikutel (10, 11). Aspergilloos siinustes jagatakse viide tüüpi: • allergiline sinuiit, • äge invasiivne sinuiit, • krooniline nekrotiseeruv sinuiit, • aspergilloom siinuses, • Aspergillus-granuloom siinuses. Allergiline sinuiit on analoogne allerg ilise kopsuasperg illoosiga, see esineb ülitundlikel patsientidel ning on seotud ühe- või mõlemapoolse ninakinnisusega, peavaluga. Ninas võivad esineda polüübid. Äge invasiivne sinuiit esineb neutropeeniaga patsientidel (onkoloogilised haiged, hematoloogilised haiged, AIDS jm). Esineb palavik, ninakinnisus, ninas ja kõvas suulaes leidub nekrootilisi koldeid. Kudede lagunemine, infektsioon võib levida orbita’sse ja peaaju piirkonda. K roonili ne nek rotiseer uv si nuiit on analoogne kroonilise nekrotiseeruva kopsuaspergilloosiga. Haigestuvad üldiselt terved inimesed, kuid enam on seda vormi täheldatud hormoonravi saavatel patsientidel, ka suhkurdiabeetikutel. Aspergilloomi siinustes leitakse kroonilist sinuiiti põdevatel patsientidel. Aspergillus-granuloom esineb peamiselt troopilise kliimaga maades, nagu Indias, Ke sk- A asias, Id a - ja L ää ne - A a f r i k as. Peamiseks patogeeniks on A. flavus. Esineb ülemiste hingamisteede ahenemine, proptoos. Ravita levib infektsioon ninakõrvalurgetesse, keskkõrva ning peaajju (12). DIAGNOOSIMINE
Tõestatud aspergilloosi diagnoos põhineb infektsiooni patohistoloogilisel kinnitusel ja positiivsel külvivastusel normaalselt steriilsest piirkonnast (seenehüüfi d kas biopsiamaterjalis või siinuse aspiraadis). Aspergilloosi diagnoos on tõenäoline ja võimalik, kui patsient on nõrgenenud 108
immuunsusega, esineb hallitusseente leid mikroskoopial, esinevad haigusele iseloomulikud sümptomid ning radioloogiline leid (13). Diagnoos üldjuhul hilineb, kuna seensinuiidi puhul esinevad patsiendil tavapärased rinosinuiidi kaebused ning tihti ravitaksegi pikaleveninud ninakinnisust, rinorröad, pea- ja näovalulikkust kui tavapärast sinuiiti. Ninakõrvalurgete aspergilloos lokaliseer ub kõige sagedamini maksillaarsiinuses, harvem sfenoidaalsiinuses ning veelgi harvem etmoidaal- ja frontaalsiinuses. Mitteinvasiivse allergilise seensinuiidi korral võib esineda kaasuvalt ninapolüpoos, allergia positiivne anamnees, astmaatiline komponent. Haiguse prognoos on üldiselt hea, haigus allub tavapärasele ravile, võib anda retsidiive. Invasiivne protsess on halva prognoosiga, seotud tüsistuste ja suure letaalsusega. Maksillaarsiinusest võib protsess tungida orbita’sse, põhjustades pimedaksjäämist, protsessi levik sealt edasi intrakraniaalsele võib perforeerida kõva suulae ja ninavaheseina. Sfenoidaalsiinuse aspergilloos võib põhjustada oftalmopleegiat, nägemishäireid, postorbitaalset valu, ka kesknärvisüsteemi tüsistusi (kavernoossiinuse-, sisemise unearteritromboosi, kraniaalnärvide defitsiiti jm) (14). DIAGNOOSIMISMEETODID
• Patohistoloogiline uuring, mikrobioloogiline külv (koetükk, siinuse aspiraat). NB! Invasiivse aspergilloosi korral võivad mikrobioloogilised külvid jääda tihti negatiivseks. Külv teostatakse Sabouraud’ glükoos-agarile. Hallitusseente samastamiseks tehakse külv Malti ekstrakt-agarile. Verekülvide väär tus on tagasihoidlik, seda isegi dissemineeritud vormide korral, mil positiivseks võib osutuda umbes 5% külvidest. • KT-l võib esineda limaskesta paksenemine, siinuse totaalne varjustus, siinuse seinte kompressioon, luulised erosioonid. Iseloomulik on kaltsifi kaadi ilmestumine Eesti Arst 2010; 89(2):107−112
ÜLEVAATED
siinuses (15). Kuigi radioloogiline leid on üsna iseloomulik seeninfektsioonile, ei ole see diagnoosi püstitamiseks piisav (sarnaseid muutusi võivad anda võõrkeha, kasvajad, samuti mitmed teised angioinvasiivsed seened jm). • Antigeneemia määramine kehavedelikest (galaktomannani määramine ELISAmeetodil). Tegemist on Aspergillus’e liikide rakuseina komponendiga, mille leidumine vereseerumis kinnitab invasiivse aspergilloosi diagnoosi. Teine määratav rakuseina komponent vereseerumis on glükaan (16, 17). Mõlemad markerid viitavad küll kindlalt seeninfektsioonile, kuid nad pole spetsiifi lised ainult Aspergillus’e liikidele, positiivse vastuse võivad anda ka teised hallitusseened (nt Fusarium, Scedosporium jt) (18). Enam on kasutust leidnud galaktomannani määramine vereseerumist, sest seda leidub nakatunu vereseerumis juba haiguse varajases staadiumis, kui teised sümptomid pole veel välja kujunenud või on üsna ebaspetsiifi lised. Galaktomannani tiitri määramist saab kasutada ka ravi tõhususe hindamiseks. Kui ravi foonil galaktomannani tase seerumis tõuseb, siis on invasiivse seeninfektsiooni progresseerumise oht ning kaaluda tuleks raviskeemi või taktika muutmist (19, 20). • Polümeraasahelreaktsioonil põhinev Aspergillus-spetsiif iliste seenegeenide amplifitseerimine (tavaliselt ribosomaalse DNA geenid) on muutumas aspergilloosi diagnostikas paljutõotavaks meetodiks (21–23). • Spetsiifi lised allergiaanalüüsid (eosinofi ilia, nahatestid, IgE, IgG tõus, viskoossest allerg ilisest ni nasek reedist ehk mutsiinist eosinofi ilia, hüüfide, Charcot’Leydeni kristallide leid). Aspergillus-antigeenide nahatestid on kasutatavad ainult allergilise aspergilloosi diagnostikas. ASPERGILLOOSI RAVI
Profülaktika antifungaalsete preparaatidega on mõeldav suure haigusriskiga patsientide Eesti Arst 2010; 89(2):107−112
puhul (pikaajaline neutropeenia, transplantatsioonipatsiendid, pikaajaline glükokortikosteroidide, tsütostaatikumide kasuta m i ne, pä r i l i k ud i m muu ndef itsi itsed seisundid jm). MITTEINVASIIVSE SINONASAALSE ASPERGILLOOSI RAVI
• E ndo n a s a a l ne e ndo s ko o pi l i ne r av i ( F ESS) (24) (sii nuste pu hasta mi ne polüübimassist, seenemassist, limast ning loomulike avauste laiendamine, ventilatsiooni ja drenaaži taastamine). • Toopiline hormoon, vajaduse korral lühiajaliselt süsteemne hormoon. • Antihistamiinikumid. Mitteinvasiivsed vormid ei vaja üldjuhul süsteemset antifungaalset ravi. INVASIIVSE SINONASAALSE ASPERGILLOOSI RAVI
Invasiivse aspergilloosi korral soovitatakse radikaalset kirurgilist ravi ning sellele järgnevat agressiivset antifungaalset ravi (25). Lõikuse valik sõltub protsessi ulatusest ja lokalisatsioonist. Ulatuslikumate protsesside korral on tehtud lateraalset rinotoomiat, kraniotoomiat. Tavajuhtude puhul on osutunud piisavaks kas FESS või CaldwelliLuci operatsioonid või nende omavaheline kombineerimine. FESS on küll patsiendi jaoks väikseima traumaatilisusega, kuid puuduseks võib vahel olla piiratud nähtavus ja piiratud juurdepääs siinusele (nt põskkoopa eesseinale), mükootilise koe jäämine siinusesse annab võimaluse retsidiivide tekkeks. Postoperatiivne jälgmisperiood on 6–12 kuud. Süsteemse antifungaalse ravi eesmärk on ära hoida haiguse dissemineerumist ja retsidiveerumist. Tõestatud Aspergillusinfektsiooni korral on valikpreparaadiks itrakonasool või vorikonasool. Kui haigustekitaja ei ole veel teada, alustatakse empiirilist ravi amfoteritsiin B-ga, kuna ravim toimib ka teistesse invasiivsetesse mükoosidesse. Ravimeid võib siinusesse manustada ka lokaalselt, kuid nende tõhususe kohta 109
ÜLEVAATED
puuduvad kindlad andmed. Ehhokandiinid on uuem seeneravimite põlvkond, kuid ka nende tõhusus sinonasaalse aspergilloosi ravis vajab rohkem uuringuid. HAIGUSJUHT
54 a meespatsient viibis korduvalt kõrvakliinikus diagnoosidega sinusitis chronica maxillae sin ja aspergillosis. Anosmia. Diabetes mellitus. Morbus hypertensivus. Ambulatoor-
Foto 1a. KT-uuring: koronaalne lõige. Vasem põskkoobas totaalselt varjustatud, koopas näha seentele iseloomulikku kaltsifikaati. Ostiomeataalne kompleks täiesti obstrueeritud.
Foto 1b. KT-uuring: aksiaalsel ülesvõttel on näha vasaku põskkoopa totaalne varjustus ning seentele iseloomulik kaltsifikaat.
110
selt diagnoositud seeninfektsioon põskkoopas ja saa nud rav i it rakonasooliga (Orungal). Kuna kaebused püsisid, suunati patsient põskkoopa radikaaloperatsioonile. KTs nä htav vasak poolse põsk koopa täielik tumestus, seal ka enam kontrasteeruvad alad (vt foto 1a ja 1b), ostiomeataalne kompleks täiesti obst r ueer it ud. M RTuuringul sarnane leid (vt foto 2). Operatsioonil saadud põskkoopast mäda ja seene-
Foto 2. MRT-uuring: vasema põskkoopa intensiivne seinapidine varjustus.
kogumikke, limaskest tugevalt paksenenud. Põsk koobas pu hastat ud. Operatsioon i ajal viidud põskkoopasse amfoteritsiin B lahust (Ampho-Monarol). Mikrobioloogilises külvis kasvas S. pyogenes 4+, mis tundlik penitsilliini, klindamütsiini, erütromütsiini ja klaritromütsiini suhtes. Histoloogilises vastuses tihedalt kogumikena asetsevad seenorganismid, mille hüüf id hargnevad umbes 40kraadise nurga all, PAS-värvingul nõrk positiivsus, crocottvär v i ng seente su htes positiiv ne. L eid iseloomulik Aspergillus’ele (M. Murde) (vt foto 3, 4, 5, 6 ja 7). Patsiendile ordineeritud järgnevalt Orungal-ravi. 2 k uu möödumisel uuesti vasakpoolne mädane sinuiit, loputatud korduvalt siinust ning viidud ka põskkoopasse Ampho-Monaroli lahust. Uuel röntgeniEesti Arst 2010; 89(2):107−112
ÜLEVAATED
Foto 3. Aspergillus’e kogumikud (immunohistokeemiline värving Aspergillus’e antikehaga, suurendus 40 korda).
Foto 4. Vasemal Aspergillus ja paremal limaskest respiratoorse epiteeliga pinnal, selle all lümfoplasmotsütaarne põletikuline infiltraat (suurendus 40 korda).
Foto 5. Aspergillus’e kogumikud (PAS-värving).
ülesvõttel mõõdukas vasakpoolne põskkoopa tumestus. Teostatud resinusotoomia, operatsioonileid tagasihoidlik, ei leidu mäda ega seenekogumikke, vähesel määral granulatsioone. Tehtud mikrobioloogilises külvis Eesti Arst 2010; 89(2):107−112
Foto 6. Aspergillus’e kogumikud (spetsiifiline crocott-värving seentele).
Foto 7. Aspergillus’e kogumikud (värving hematoksüliin-eosiiniga).
aeroobseid ja anaeroobseid mikroobe ei kasva, histoloogilises uuringus koematerjal osaliselt polüüpjas ja kohati kaetud respiratoorse epiteeliga, mille alusi kohevas sidekoes mõõdukas kuni rohke lümfotsüütidest, plasmarakkudest ja vähestest eosinofi ilidest põletikuline infi ltraat, kohati limanäärmeid. Seenstruktuure esile ei tule. Tegemist kroonilise polüpoosse sinuiidiga (M. Murde). Kokkuvõtteks selle patsiendi haigusloo kohta võib öelda, et tähtis on kompleksne sinuiidi ravi, nii lokaalne konservatiivne ravi (põskkoopa loputused, ravimite viimine põskkoopasse ja ka mitmekordne mikrobioloogiline uuring) kui ka kirurgiline põskkoopa ravi. Lisaks üldine seenevastane ravi, soovitatavalt itrakonasoolirühma preparaatidega intravenoosselt. Võimalikud retsidiivid.
[email protected] 111
ÜLEVAATED KIRJANDUS 1. Perfect JR, Cox GM, Lee JY, et al. The impact of culture isolation of Aspergillus species: a hospital-based survey of aspergillosis. Clin Infect Dis 2001;33:1824–33. 2. Walsh TJ, Groll AH. Overview: non-fumigatus species of Aspergillus: perspectives on emerging pathogens in immunocompromised hosts. Curr Opin Investig Drugs 2001;2:1366–7. 3. Schubert J. Zum Kasuistick des Aspergillus mykosen. Dtsch Arch Klin Med 1885;36:16. 4. Barnes PD, Marr KA. Aspergillosis: spectrum of disease, diagnosis and treatment. Infect Dis Clin North Am 2006;20:545–61. 5. De Shazo RD, Chapin K, Swain RE. Fungal sinusitis. N Engl J Med 1997;337:254–9. 6. Castelnuovo P, De Bernardi F, Cavanna C, et al. Invasive fungal sinusitis due to Bipolaris hawaiiensis. Mycoses 2004;47:76–81. 7. Stevens DA , Moss R B, Ku r up V P, et a l. A l lerg ic bronchopulmonar y asperg illosis in cystic f ibrosisstate of the art: Cystic Fibrosis Foundation Consensus Conference. Clin Infect Dis 2003;37(Suppl 3):225–64. 8. Hora JF. Primary aspergillosis of the paranasal sinuses and associated areas. Laryngoscope 1965;75:768–73. 9. Katzestein A L , Sale SR, Greenberger PA. Allergic aspergillus sinusitis: a newly recognized form of sinusitis. J Allergy Clin Immunol 1983;72:89–93. 10. Ferguson BJ. Fungus ball of the paranasal sinuses. Otolaryngol Clin North Am 2000;33:389–98. 11. Dufour X, Kauffmann-Lacroix C, Ferrie JC, et al. Paranasal sinus fungus ball and surgery: a review of 175 cases. Rhinology 2005;43:34–9. 12. Seeni n feksioonid. Seeni n feksioonide laboratoor se diagnostika arendusprojekt. Toim. Järv H, Lehtmaa J, Maimets M, Naaber P, Ruubas I, Uusküla A. Tartu Ülikooli Kliinikum. Tõlgitud väljaandest: Richardson MD, Warnock DW. Fungal infections. Diagnosis and management. 2nd ed. Oxford, UK: Blackwell Science Ltd; 1997. 13. Ascioglu S, Rex JH, de Pauw B, et al. Defi ning opportunistic invasive f ungal infections in immunocompromised pat ients w it h ca ncer a nd hematopoiet ic stem cel l transplants: an international consensus. Clin Infect Dis 2002;34:7–14.
14. Elwany S, Elsaeid I, Thabet H. Endoscopic anatomy of the sphenoid sinus. J Laryngol Otol 1999;113:122–6. 15. Greene RE, Schlamm HT, Oestmann JW, et al. Imaging fi ndings in acute invasive pulmonary aspergillosis: clinical significance of the halo sign. Clin Infect Dis 2007;44:373–9. 16. Ostrosky-Zeichner L, Alexander BD, Kett DH, et al. Multicenter clinical evaluation of the (1–3)beta-D-glucan assay as an aid to diagnosis of fungal infections in humans. Clin Infect Dis 2005;41:654–9. 17. Odabasi Z, Mattiuzzi G, Estey E, et al. Beta-D-glucan as a diagnostic adjunct for invasive fungal infections: validation, cutoff development and performance in patients with acute myelogenous leukemia and myelodysplastic syndrome.Clin Infect Dis 2004;39:199–205. 18. Pickering JW, Sant HW, Bowles CA, et al. Evaluation of a (1–3)-beta-D-glucan assay for diagnosis of invasive fungal infections. J Clin Microbiol 2005;43:5957–62. 19. Boutboul F, A lber t i C, L ebla nc T, et al. I nvasive aspergillosis in allogeneic stem cell transplant recipients: increasing antigenemia is associated with progressive disease. Clin Infect Dis 2002;34:939–43. 20. Anaissie EJ. Trial design for mold-active agents: time to break the mold-aspergillosis in neutropenic adults. Clin Infect Dis 2007;44:1298–306. 21. White PL, Linton CJ, Perry MD, et al. The evolution and evaluation of a whole blood poly merase chain reaction assay for the detection of invasive aspergillosis in hematology patients in a routine clinical setting. Clin Infect Dis 2006;42:479–86. 22. Lass-Florl C, Gunsilius E, Gastl G, et al. Clinical evaluation of Aspergillus-PCR for detection of invasive aspergillosis in immunosuppressed patients. Mycoses 2005;48(Suppl 1):12–7. 23. W hite PL , A rcher A E, Bar nes R A. Compar ison of non-culture-based methods for detection of systemic fungal infections, with an emphasis on invasive Candida infections. J Clin Microbiol 2005;43:2181–7. 24. Martin TJ, Smith TL, Smith MM, et al. Evaluation and surgical management of isolated sinus disease. Arch Otolaryngol Head and Neck Surg 2002;128:1413–9. 25. de Carpentier JP, Ramamurthy L, Denning DW, et al. An algorithmic approach to Aspergillus sinusitis J Laryngol Otol 1994;108:314–8.
SUMMARY
Aspergillosis in paranasal sinuses Aspergillosis is the most common fungal infection of the paranasal sinuses, which needs to be recognized as it requires surgical treatment. Paranasal fungal sinusites are classified into two categories: invasive and non-invasive pathologies. Invasive forms include acute fulminant fungal sinusitis and chronic invasive mycosis. Non-invasive forms include allergic fungal sinusitis and fungus ball. A s p e r g i l lu s f u m i g at u s i s t he mo s t common species recovered f rom cases of invasive aspergillosis. The next most commonly recovered species are A. fl avus, A. niger and A. terreus. 112
D i a g no s i s for pr ove n a s p e r g i l lo s i s requires histopathological documentation of infection and a positive result of the culture of a specimen from a normally sterile site. Functional endoscopic sinus surgery is the golden standard for treatment of noninvasive aspergillosis and there is no need for antifungal therapy. Invasive aspergillosis requires more agressive surgery and antifungal therapy to prevent dissemination and relapses of the disease. An illustrative overview of the case of a 54-year-old man with chronic sinusitis and aspergillosis is given. Eesti Arst 2010; 89(2):107−112